Vabablogi 4: Telefoni kaotamise stsenaarium

Ajalugu

Kunagi oli telefon oligi ainult telefon millega helistati. Kui tahtsid sõbra õue kutsuda, valisid numbri, rääkisid paar sõna ja oligi kõik. Lauatelefon oli kodus kindla koha peal ning kui kodust välja läksid, siis läksidki ilma telefonita.

Mäletan ise ka seda aega, kui helistasin lauatelefoniga sõbrale, kutsusin ta õue ja läksin välja. Telefon oli oluline asi, aga ta ei olnud kogu elu keskpunkt.

Nuputelefon muutis elu juba mugavamaks. Sai helistada ka kodust eemal ja SMS-e saata. Mõnel uuemal mudelil oli isegi kaamera, kuigi pildi kvaliteet oli tänapäevaga võrreldes pigem naljakas. Internet oli kas olematu või nii aeglane, et seda väga kasutada ei viitsinud. Samas oli üks suur pluss: aku kestis mitu päeva ja telefon ei nõudnud kogu aeg tähelepanu.

Kui vana telefon kadus või katki läks, oli sellest kahju, aga tavaliselt ei varisenud maailm kokku. Halvimal juhul kadusid mõned kontaktid või sõnumid.

Uusaeg

Praegu on telefon midagi täiesti muud. See on väike taskuarvuti, mida kasutatakse peaaegu kõigeks. Sellega saab maksta, pildistada, navigeerida, õppida, töötada, uudiseid lugeda, videosid vaadata ja sõpradega suhelda. Helistamist on nüüd väga vähe. Paljudel algab päev telefoni äratusega ja lõpeb viimase ekraanivaatamisega enne magamaminekut.

Telefon on muutunud rahakotiks, kaameraks, kaardiks, kalendriks, märkmikuks ja meelelahutuskeskuseks. Mõnes mõttes on see väga mugav. Kõik vajalik on ühes kohas ja alati kaasas. Samas tähendab see ka seda, et ühest seadmest sõltub liiga palju.

Siit tekibki küsimus: kui suur osa meie elust on telefonis, siis mis saab siis, kui telefon kaob ära, kukub puruks või lihtsalt ei lähe enam käima? Alles sellises olukorras saab aru, kui palju me tegelikult sellest sõltume.

Mida teha, kui telefoniga midagi juhtub?

Kui telefon kaob ära või läheb katki, võib esimene reaktsioon olla paanika. Mitte ainult sellepärast, et seade ise maksab palju, vaid sellepärast, et seal sees on nii palju olulist. Kontaktid, fotod, pangarakendused, töömeilid, sotsiaalmeedia, autentimisvahendid, kõik on korraga kadunud või kättesaamatu.

Kõigepealt tasub proovida telefon üles leida. Androidil on selleks Find My Device, Apple’il Find My. Nende abil saab telefoni asukohta vaadata, selle helisema panna, lukustada või vajadusel kogu sisu kustutada. Kui on kahtlus, et telefon varastati.

Kui telefoni ei leia, tuleks ühendust võtta mobiilioperaatoriga ja vajadusel SIM-kaart sulgeda. Muidu võib keegi sinu numbrit kasutada. Ja olgem ausad, päris paljudel on SIM-kaardi PIN endiselt midagi väga lihtsat, nagu näiteks 0000.

Andmete osas ei pea siiski kohe kõige hullemat kartma. Uued telefonid on päris hästi kaitstud. Samsungil on selleks Samsung Knox, Apple’il Secure Enclave. Need aitavad kaitsta telefoni sees olevaid tundlikke andmeid. Kui telefonil on tugev ekraanilukk, ei saa võõras inimene enamasti lihtsalt sinu piltidesse, kontodesse või pangarakendustesse sisse.

Kõige tähtsam on varukoopia, et saada asju tagasi. Apple’i puhul on varundamine üsna tavaline ja lihtne, kuni iCloudis ruumi jätkub. Enda kogemusest võin öelda, et hea internetiga võttis telefoni taastamine nullist umbes tund aega. Soovitan kõigile, sest see säästab aega ja närve.

Androidiga võib olla keerulisem. Palju sõltub tootjast, seadistustest ja sellest, kas varundamine on üldse sisse lülitatud. Mõnikord saad alles siis aru, et midagi ei varundatud, kui telefon on juba kadunud või katki. Olen ise ka selle reha otsa astunud.

Lõpuks jõuabki tagasi sama mõtteni: telefon ei ole enam lihtsalt telefon. See on osa meie igapäevaelust. Just sellepärast tasub seda kaitsta, varundada ja mõelda korraks läbi, mis saab siis, kui seda ühel hetkel enam käepärast ei ole.